The worst things in life come free to us.

Me kõik teame seda tunnet, kui oleme kindlad, et meil on palju sõpru, aga kui kedagi tõeliselt oma kõrvale on vaja, avastame, et tegelikult pole meil kedagi. Me kõik teame seda tunnet, kui meie ümber on palju häid inimesi, kuid siiski igatseme inimesi oma kõrval. Me kõik teame tunnet, kui keegi meie kõrvalt lahkub.

Sõbrad on tähtis osa elust. Ilma nendeta ilmselt ei saaks. Me kõik ju vajame enda kõrvale kedagi, kelle juurde minna esimese asjana, kui midagi juhtub. Me vajame inimest, kes on alati toeks, kes aitab ja kellega saab reaalselt kõigest rääkida. Me vajame kedagi, kes ajab meid igas olukorras naerma, kes oskab kaasa rääkida, kellel on meiega ühine maailmavaade ja kes mõistab meid. Keegi, kellega tunneme end vabalt ja kedagi, kes teab meie päris olemust ja mis on päriselt meie sees peidus. Keegi, kes ei mõista meid hukka, vaid armastab meid sellisena nagu me oleme.
Kuid see tähtis osa elust on vahel olematu.

Sõbrad lahkuvad ja tulevad uuesti, aga alati on keegi, kes jääb meie südamesse igaveseks.

Sõbrad kaovad, sest nad ei mõista. Nad pole sulle olnud ehk kõige paremaks eeskujuks või lihtsalt erinevad nad meist nii tohutult palju, et lihtsalt ei oska nendega kuidagi olla ega end vabalt tunda. Sõbrad kaovad, sest nad leiavad endale uue sihi ja uued sõbrad. See pole ju õige sõber.

Vahel mõtleme, et meie sõbrad kaovad igaveseks, et me ei näe neid enam kunagi. Vahel mõtleme, et mida nad hetkel teevad. Kas neil läheb hästi? Me mõtleme, et kas nad saavad selles suures maailmas hakkama, kas nad tunnevad end vabalt ja loovalt. Kas neil on nüüd parem kui enne?
Meie sõbrad kaovadki ära sinna suurde maailma. Nad avastavad ja leiavad uusi lahedaid inimesi. Nad püüavad elada elu täiel rinnal, nad teevad seda, mis pähe tuleb ja ei vaata tagasi. Sõbrad lähevad laias maailmas liiga ükskõikseks ja tihti ei tea nad, et keegi kuskil kaugemal tapvalt igatseb.

Vahel mõtleme, et mis läks valesti.
Me ei oska sellele täielikult vastata ja süüdistamegi ainult ennast. Süüdistame ennast, sest arvame, et me oleme midagi väga valesti teinud. Aga ei pruugi ju?
Vahel on just sõbrad need, kes on liiga egoistlikud, hoolimatud ja südametud. Vahel on just sõbrad need, kes löövad meile noa selga, sest nad ei tea, mis on sõprus. Nad ei kuula meid ära, neid ei huvita meie probleemid ja mõtlevad, et ainult nendel on raske, samas kui tema kõrval on inimene suremas.

Häid sõpru on vähe, kuid kui leiame kellegi, peame teda kõvasti kinni hoidma.

Kui kaotame sõbra, peame endast tegema kõik, et olukorda lahendada. Kuid kui olukord on lootusetu ei jää muud üle, kui lasta lahti. Lasta lahti valust.
Seda valu parandab armastus. Me vajame oma kõrvale armastust. Armastust, mida tunneme enda sees alati. Armatust, mis paneb meie silmad särama ja naeru suule. Armastust, mille tunneme kohe ära. Tunneme, et just see ongi see õige tunne. Tunne, mida oleme terve elu otsinud ja lõpuks leidnud.
Armastust pole kerge vastu saada, kuid lootus on kuskil sügaval olemas meil kõigil.

Miski polegi kerge, kuid maailmas on veel häid inimesi, tuleb lihtsalt näha inimeste sisse, mitte teha eelarvamusi tema tühisest jutust või olekust.


''Igatsen Sind''


Proverbs 17:17  A friend loves at all times...

Selles peitubki maailma häda, et me ise omal nahal ei tunne, mida me korda saadame.

Inimesest, kes on alati rõõmsameelne, naernud ja olnud positiivne, oodatakse alati seda naeru ja usutakse, et tal ongi kõik korras, sest ta leiab ju igast negatiivsest asjast midagi positiivset. Aga väga raske on hakkama saada, kui ainult seda oodatakse. Tegelikult võib ka kõige õnnelikumal inimesel olla valus ja raske, aga seda ei märgata.

Kurb. Kurb, et ei nähta, mis tegelikult inimese peas toimub.
Kas ei saada aru, et inimene on löödud ja teda peaks just toetama?

Väga raske on hakkama saada, kui ollakse juba niigi alla andmas ja siis tuleb keegi ja lööb julmalt noa selga. See ei ole õige, kui kellegi teise pärast ei hoolita enam sõbrast ja siis niigi raskel ajal tehakse kõik veelgi raskemaks.

''Raske on käia mööda inimestest ja näha, kuidas nad mulle naeratavad. Muidugi naeratan vastu, aga raskeks teeb asja see, et keegi ei näe, et see pole tõeline. Ma naeran, sest mulle meeldib naerda, aga olen ikkagi väga löödud. Olukord on lihtsalt nii sassis ja kurb, et ma ei teagi, kas anda alla, edasi minna või lihtsalt enam mitte välja teha. Ma armastan inimesi, kuid ma tahan, et keegi märkaks mu valu.''

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
''Me kõik teeme vigu, kuid mitte kõik ei saa oma vigadest aru, mitte kõik ei suuda nõustuda sellega, kui keegi ütleb neile, et tegu oli väga vale või ei suuda vastu võtta kriitikat.

Seega inimesed elavadki muretult edasi mõtlemata teistele. Me peaks kõik end panema, kasvõi korra, teise olukorda ja aru saama, et elu pole nii muretu.

Ei tohi olla liiga isekas, ei tohi teha kõike naeratades ja mõttega, et me elame ju ainult üks kord, sest kellgi teise ainukene elu võib jääda sellepärast lühikeseks. Inimesed ei saa ju tihti aru, et see, mida nad teevad, teeb teistele väga haiget.

Me võiks olla rohkem tõsisemad ja mõelda, mida me teeme, me võiks näha tegelikkust ja seda, mida me tegelikult korda saadame. Sellst kõigest sõltub maailm. Kui kõik jäävad ükskõikseks, ei olegi varsti enam head tulevikku ega häid inimesi.''


                                                                                                                                          Arutlus tsitaadi ''Selles peitubki                                                              maailma häda, et me ise omal nahal ei tunne, mida me korda saadame'' põhjal.
                                                                                                                                                                                 SireliL.                                                                                                                                                                                   2014 ~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~ ~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

''Ma ei uskunud, et on olemas inimene, kes lihtsalt julmalt ei usu su olukorda ja julmalt väldib su tõeseid sõnu. Ma ei uskunud, et on olemas nii õel inimene, kes mõtleb ainult endale ja teeb teise niigi õnnetu olukorra veel hullemaks. Ma ei uskunud, et pean tundma omal nahal seda, kui lüüakse nuga selga ja lihtsalt lahkutakse. Ma ei uskunud, et päriselt ka teeseldakse hoolimist ja lihtsalt ühel päeval enam ei taheta midagi teada.''

Romans 8:18 For I consider that the sufferings of this present time are not worth comparing with the glory that is to be revealed to us.

  It hurt because it mattered

Raske on mõelda, et ma enam kunagi ei julge kellelegi öelda, kui palju ma neid armastan, sest ma kardan tohutult, et need sõnad lõhuvad ja murravad. Ma kardan, et kui ütlen ausalt välja oma arvamuse ja tunded, siis teine osapool tahab hoida eemale, et asi tõsisemaks ei lähe. Ma kardan, et ka teine osapool kardab öelda sama ja kõik jääb sinnapaika. Ma kardan, et ausus võib kõik just hoopis ära rikkuda. Ma kardan, et minu aususest võidakse valesti aru saada ja mulle nähvatakse, et ma juba üle saaksin ja teise rahule jätaksin.

  Ma tohutult tahaksin öelda, kui palju ma hoolin ja tahan, et ka minust hoolitakse, ma tahaksin öelda, et ma usaldan ja tahan, et ka mind usaldatakse. See kõik on nii raske, kui sind on reedetud ja valetatud julmalt. Õpin oma vigadest ja tänu sellele, ei saa ma enam vist mitte kunagi uskuda kellegi häid sõnu minu kohta. Ma ei saa enam kunagi uskuda, et keegi mind päriselt armastab. Mul pole madal enesehinnang ega arva endast halvasti, vaid kogemused ja halvad mälestused on need, mis ei lase mul edasi minna.
  Kõik algab enda armastamisest ja ma armastan end, ma armastan oma elu ja inimesi, aga valus on see haav siiani, mis sain tänu mulle valetamise ja mulle halvasti ütlemise pärast. Eriti, kui valetatakse tunnete ja armastuse kohta- olen selle koha pealt õrn ja varem uskusin alati, et mind päriselt ka armastatakse.
  Ma ei tunnista endale, et ma kardan nüüd armastust, sest ma armastan inimesi, täiega! Mina tean, mis asi on armastus ja ma ei teeks mitte kellelegi mitte kunagi millegi sellisega nalja. Ma lihtsalt kardan, et kui keegi mulle ütleb, et armastab, siis ma lihtsalt jään sõnatuks, olen rõõmus, kurb, vihane samal ajal, ilmselt ma ei usukski seda, kuid samal ajal on see mu ainus soov, et mulle öeldakse, et mind armastatakse.
   Ma kardan, et mulle tehakse jälle haiget ja ma ei saa enam mitte kunagi mitte kedagi enam usaldada ja muutuksin üliettevaatlikuks..aga ma ei taha nii elada. Ma tahan, et ma oleks õnnelik ja ei peaks enam kunagi milleski kahtlema. Ma tahan, et ma saaks kellegagi päriselt jagada armastust ja rõõmu.
   Ehk oli asi ainult minus. Ehk olin mina liiga arg ja liiga nõudlik, äkki olin mina see, kes ei suutnud leppida sellega, et mulle ei öelda sama armsaid sõnu kui mina. Võib-olla tõesti olin ise kõiges selles süüdi, aga ma ei süüdista end, ma olen tugev ja proovin edasi minna. Proovin uskuda endasse ja teiste sõnadesse, sellesse, et kõik läheb nii nagu ma ette kujutan.

   Mulle meeldib kirjutada, mida ma tunnen ja ma alati julgesin öelda välja oma arvamuse. Alles eelmine aasta ütlesin ma nii mõnelegi inimesele, kui tähtsad nad on ja kui palju on nad mind aidanud ka kõige pisemate asjadega. Mulle meeldib inimestele selliseid asju öelda, see teeb nii nende tuju heaks, kui ka minu.
  Praegu, sellele mõeldes, ma vist ei julgeks nii..Vähemalt pole sellist tunnet küll. Ma tahaksin öelda häid asju, aga ma tean, et nii mõnigi inimene ei võtaks mind tõsiselt või neid absoluutselt ei huvitaks selline asi.
  Ma tahaksin, et me kõik võtaksime ka kõige pisemat head sõna südamesse ja rõõmustaksime selle üle, mitte ei märkaks seda vaid ühe minuti ja siis oleks kõik nii nagu poleks keegi midagi teinud.
   Ma usun, et ma saan oma julguse jälle varsti tagasi. Võib-olla saan selle tagasi lihtsalt tänu sellele, et mu ellu tuleb jälle keegi hea ja armas, kuid ta ei jäta mind samasse olukorda nagu mõni teine..võib-olla aga saan oma julguse olla avameelsem, tagasi just tänu endale ja sellele, et olen veel enesekindlam ja samas ka ei võtaks kõiki neid halbu sõnu nii südamesse ja ehk oli see valetamine ainult ühekordne juhus ja ehk ma ei kohta enam nii isekat inimest..

Terve elu on elamist väärt

  Kas te pole tähele pannud neid tänapäeva 12-13 aastaseid lapsi, eriti tüdrukuid, kes arvavad, et on õigem endalt elu võtta kui, et võtta end kokku ja vastu astuda?
  Mina olen, ja väga palju. Ma näen neid lapsi, kes tahavad juba nii ruttu suureks saada, aga tegelikult pole neil päris elust veel õrna aimugi.
  Nii paljud tüdrukud arvavad, et nad armastavad kedagi nii palju, et kui teda vastu ei armastata, peaks ta endale haiget tegema. Ma pean silmas just tüdrukuid ja poisse, kellesse nad kiindunud on. Need väiksed tüdrukud arvavad, et see ongi armastus ja nad peavad just selle kindla poisi omale saama. Kuid ilmselgelt on nad kõik liiga noored armastuse jaoks, sellepärast ongi nii palju neiusid, kes on masenduses ja teevad omale sellepärast haiget. Aga me, kui suuremad inimesed näeme, et see on nii vale.
  Meie mängisime 12 aastselt õues sõpradega, mitte ei olnud depressioonis mingisuguse tühise poisi pärast, kes meid isegi väärt polnud. Miks tahavad nii väiksed lapsed olla täiskasvanud ja väiksest kiindumusest teha nii suur draama?
  Kõik ongi muutunud juba selle mõne aastaga. Ma saan aru, et nad on enam-vähem teismelised ja see ehk kuulubki asja juurde, kuid see läheb üle piiri, mida kõike inimeselapsed teevad.
  Ma olen tähele pannud, et iga aastaga läheb see hullemaks, iga aastaga tahavad järjest väiksemad lapsed suureks saada. Ma ei imestaks, kui varsti juba 10-aastased, kes tegelikult ei tea elust veel midagi, hakkavad ülemõtlema ja tegema valesid ja rumalaid otsuseid.
  Nendel lastel on ju terve elu veel ees, miks nad piinavad ennast juba siis, kui neil pole 1/5 elustki veel elatud?

Rikutud

  Juba nii noorelt hakatakse ka jooma ja pidudel käima ja seda ka muidugi sellepärast, et end suuremana tunda, kuid see on nii vale! Kas tõesti on alkohol siis nii hea? Kindlasti mitte. Vastik on vaadata, kuidas lapsed ootavad reedet ainult sellepärast, et end jälle pildituks juua. Mille jaoks?
  Usun, et paljud teevad seda ka sellepärast, et oma sõpradele ikka meeldida ja et ikka omaks võetakse, aga kuhu jääb vabadus? Kas inimesed polegi enam nii julged, et öelda EI?
  Ärge laske oma elu raisku, sellepärast, et te ei osanud öelda ära pahale või sellepärast, et unustada midagi, mida tee niikuinii ei unusta. Alkohol ainult lõhub ja teeb inimesed õelaks. Saage, lapsed, suureks ja siis tehke, mida soovite, aga hetkel ei päästa alkohol teid mitte millestki!

Ajas edasi ruttamine

  Samuti pole ma kindlasti ainuke, kes on märkanud, et juba pisikesed on interneti mõju all ja muud ei oska teha, kui ainult internetist istuda terve päeva. Oleme kindlasti näinud juba esimese klassi lapsi nutitelefonidega oma aega ja tervist raiskamas.
  Kuhu on neil lastel kiiret? Miks ei mängi nad õues sõpradega tukikat või mädamuna? Kas tõesti ei näe enam mitte ükski laps sellist lapsepõlve nagu oli meil?
  Tõesti on kurb vaadata, kuidas lapsed jäävad järjest rohkem haigemaks, just sellepärast, et nad ei käi väljas ja ei liiguta end.
  Minu suurim soov ongi, et tulevikus ikka emad ei anna väiksetele lastele igasugu nutiasju kätte, vaid õpetaks neid, kuidas oleks parem nii lastele omale, kui ka meie tulevikule.

Must kogu

  Üldse on inimesed kõik muutunud nii uimaseks ja kõik paistavad tüdinud, masenduses ja väsinud. Enam pole üldse näha värve, rõõmu ega naeru. Ka vanemad inimesed on kõik nii tõredad ja vahest tundub, et nagu hoiaks heaga eemale nendest. Kadunud on ilu ja elumõte, kadunud on soojus ja heatahtlikkus. Tundubki nagu inimesed ei viitsi enam võidelda ja teha seda, mida nad tahavad, tundubki nagu, et inimesed lähevad lihtsamat teedpidi ja nad ei tee muud, kui lihtsalt üritavad elada nii vanaks, kui suudavad.
  Palun inimesed, olge rõõmsamad ja naeratage ka siis, kui pole põhjust!



                                                Avage oma silmad ja vaadake, mis meie ümber toimub!

                                                                                 Let me Go

   Mul oli kunagi üks hea sõber, kelle ma kaotasin, kuna ta tahtis mind aidata. Ta aitas mind ühe asjaga, aga murdis mu samal ajal teisega. See tundus olevat nagu midagi peakski alati valesti olema! Ta oli hea ja hooliv inimene, kes tegelikult ka tahtis mind aidata. Ta alati naeris ja pani mu naerma, kui mul oli raske. Ta tegi minu ja mu mure üle nalja, aga mitte halvaga, vaid just selle põhimõttega, et ka mina sellest ei teeks nii suurt numbrit. Ta ajas mu vihale sellega, et mind mõnitas, kuid nüüd ma mõistan, et see oli kõik nali ja seda mida ta ütles, ei mõelnud ta üldsegi tõsiselt. Nüüd ma saan aru, et olin loll ja selle südamesse võtsin. See selleks..Ta tähendas mulle tol ajal päris palju, kuna ta oli ainuke, kes tahtis mind aidata ja selle mure mul ka ära lahendas.
  Ta lahendas mu mure, kuid järgmiseks oli tema ise. Seda on valus mõelda, et keegi kes mind aitas, on nüüd mulle võõras ja tundub olevat vastik. Ta pole enam seesama inimene, kes ta oli ja ma vihkan seda! Ma tean, et mu sõnu ta kuulata ei taha, kuna nüüd olen ma mittekeegi, kuid see mida mina tegin talle oli kõik heaga ja see mida tema tegi mulle oli kõik halvaga.
  Ma vihkan seda, et ma andestan liiga ruttu ja annan liiga palju uusi võimalusi neile, kes seda isegi väärt pole.
  Ta rikkus kõik ära. Mitte mul, aga just tal endal. Ta on ise süüdi, et lasi käest kellegi, kes teda armastas kui parimat sõpra.
  Ma vihkan ta pilku, millega ta mind vaatab, kuna sellest paistab midagi väga halba ja ma vihkan seda, kuidas ma kardan, et ta ütleb mulle ühel päeval, kuidas ta mind igatseb ja seejärel mind jätab ja vihkama hakkab..
  Ma ei taha teda näha, kuid samas ma igatsen teda iga päev. Ma ei taha temaga rääkida, kuid samas ma räägin temaga. Ma olen sõbralik ja julge, kuid ma vihkan seda. Ma ei taha lihtsalt rääkida, vaid ma tahan tagasi seda sooja sõprustunnet, usaldust ja armastust. Ma tahan tagasi seda, milline ta kunagi oli. Ma tahan tagasi seda aega, kui ma olin talle üks suur osa tema maailmast.
  Ma vihkan seda kõike, sest ma tean, et see on vale ja pealetükkiv, aga see on valus, kuidas ma vaatan teda ja ei näe tema silmis enam seda sära, mida ta kunagi minuga jagas..
 Ma vihkan teda, kuid samal ajal ma armastan teda tohutult.

                           Lubadused ja inimesed meie ümber


Minu uueaasta lubadused! Eks kõiki lubadusi me võibolla tõesti ei saa terve aasta pidada, aga vähemalt nii kaua, kuni need meeles püsivad!

• Ma ei joo kohvi!!
• Ma ei üritan enam mitte öelda isegi pisi ja- hädavalesid.
• Kõik lollid harjumused jäävad eelmisesse aastasse!
• Ma püüan olla veel rohkem positiivsem!
• Rohkem naeratada!!
• Veel rohkem inimestega suhelda!
• Olla veel rohkem ükskõiksem vastikute inimeste ja nende vastikute sõnade suhtes!
• Aidata! Hoolida! Lohutada!

 

 Ma loodan, et inimesed ei kaota lootust ja et inimesed hooliksid veel rohkem. Ma kuulan oma vanemate ja vanavanemate lugusid ja ma mõtlen, et vau, kui head inimesed siis olid. Võrreldes praegusega, olid inimesed siis veel paremad ja aktiivsemad. 

  Ma isegi mäletan oma lapsepõlve. See oli nii lahe! Me mängisime naabrilastega alati väljas ja tegime igasugu lollusi. Nüüd vaatad mööda tänavaid ja mitte kuskil pole aias või  tänaval mängivaid lapsi. See on nii kurb! Lapsed vist tõesti on ainult toas arvutis või oma nutitelefonidega. Me vennaga mõtlesime ükskord, et mitte ühelgi lapsel ei ole ega tule sellist lapsepõlve nagu meil oli. Ma olin väiksena veel rohkem julgem ja jutukam kui praegu ja siis ma julgesin teha oma vennadega igasuguseid lollusi, naabrilastega sain ma kõigiga läbi, mul üldse vedas, et ma elasin kohas, kus oli palju minuvanuseid. Ma tohutult igatsen seda aega ja ma vihkan seda, et nüüd väikestel lastel pole isegi mõttes kuskil tänaval tuksi või mädamuna mängida.  Samuti on minu arust ka täiskasvanud inimesed muutunud rohkem tõsisemaks ja kurjemaks. Ma nägin ükskord poes üht naist oma pojaga ja poeg nuttis tohutu kõva häälega, see oli tõsiselt kurb vaatepilt ning kui ma lähemalt jõudsin vaatasin, et laps tahtis lihtsalt ka midagi head, aga ta ema ei teinud temast isegi välja. Mismõttes?! 

  Võibolla oleneb see lihtsalt inimesest, aga nüüd olen ma veel rohkem näinud lapsevanemaid, kes nagu ei tee oma lapsest väljagi. Muidugi on paljud ikkagi väga hoolivad ja head lapsevanemad ja mängivad koguaeg oma lastega, kuid lihtsalt varem ei ole ma kunagi näinud inimesi, kes ei hooli isegi oma lapsele pulgakommi ostmast.

  Ehk olen mina liiga ärahellitatud laps ja arvan, et see on normaalne, kui ema ostab asja, mida laps tahab?

                                                                          On jõuluaeg!



  Kas praegu pole mitte kõige ilusam aeg aastas? Jah, on küll! On andestamise ja armastuse aeg, on rõõmu ja helluse aeg! Jõuludel me kõik arvame, et just nüüd on aeg hoolimiseks, kuid tegelikult peaksime me iga päev hoolima ja armastama, mitte ainult jõuludel!
  Jah, jõulud on eriline aeg, kõik need valgustused, kaunistused, palju sööki, kuused otse loodusest, lumi (mida see aasta siin Pärnus küll ei ole), perekond jne.
  Perekond on muidugi alati koos või vähemalt peaks olema, kuid jõuludel tundub kõik nii teistsugune.
  Me võiks kõik olla iga päev rahulikud ja hoolivad, mõelge, kui hea siis elada oleks! Vähemalt jõuludel, üks kord aastas, mõtlevad inimesed ka teistele ja headusele.

  Mulle tohutult meeldivad jõulud ja ainuke, mis mulle selle juures meeldib ongi see, et terve pere saab kokku ja kõik on nii head ning iga aasta saan mina mingisuguse üllatuse kelleltki, kellelt poleks seda mitte kunagi oodanud. Näiteks on tuldud minu juurde ja andeks palutud, on tulnud minu juurde keegi, kellega pole juba kaua aega rääkinud ja nendega jälle suhtlema hakanud. Jõulud on jah eriline aeg, aga miks ei võiks olla alati nii?
  Ka see aasta sain üllatuse osaliseks, kui minu juurde tuli keegi, kellega ma pole kunagi eriti rääkinud või koos midagi teinud ning ütles mulle tohutult ilusaid sõnu ja kuna see oli mulle suur üllatus tema poolt, tegi see mu päeva palju rõõmsamaks. Samuti olid ka teised, kellega ma palju pole suhelnud, nii head ja sõbralikud ja seda on nii hea teada, et sind pole siiski unustatud, ükskõik kui vaikne või üksik sa oled.

 Ärge kaotage lootust ja samuti tehke ka ise kellegi päev tuhat korda paremaks kasvõi sellega, et ütlete neile midagi ilusat!

Ilusat jõuluaega ja õnnistagu teid Jumal!